Ettevalmistus.

Tsautsau!

Pisut elust enne vahetusaastat. Ettevalmistus ja pudipadi. Suurem osa postititusest on kirjutatud umbes 20 päeva enne väljumist.

Juuni keskel toimus elo ehk eelorientatsioon Kehtnas. Seal olid kohal pea kõik 23/24 aasta võp'id ning kamp vabatahtlikke, kes meid ohjeldasid ja seda kõike koos hoidsid. Kolmepäevane seminar andis meile palju vajalikke teadmisi ning vahetusaasta muutus kõigi jaoks palju reaalsemaks. Peamine selle juures on aga see, et üksteisega tutvudes tekkiski juba tunne, et oled osa millestki suuremast, inimesed olid vahvad ja tõesti leidsin mitmeid uusi sõpru, mwahh teile💋. Tegelikult on nii, et kui sa oled laagrite inimene, siis sa armastad seda seal ja kui mitte, siis tunnen kaasa, aga see on toredam kui sa arvata oskad♡

Minu äralend on 21. augustil, kell 05.45. Sellest sain teada juuli keskel teise infopakiga. Miks ma koguaeg teadsin et see on hoopis 30. august?!? Seega võite juba arvata, et ligi poolteist nädalat varasem ärasõit tuli mulle šokina. Mis seal salata, mul olid juba plaanid kõik 30. augusti järgi tehtud, seega ajas ikka vihale küll- või noh... esimesed 15 minutit lahistasin ma nutta ja alles siis vihastasin ning peale seda mõtlesin, et pole hullu, elame üle ja siis olin juba olukorraga leppinud ning kõik plaanid augusti viimasest nädalast ära tühistanud. Jah, tõepoolest mind ei häirinud mõte öisest lennust sugugi nii palju kui see kuupäev. Kuid mis peamine- selle plaani järgi oleks mulle jäänud pakkimiseks täpselt 6 tundi ja umbes 25 minutit 20. vastu 21. augusti öösel(st. otse töölt pakkima, ilma iluuneta), sest loomulikult olin mina enda töögraafiku sätitanud nii, et 20. august oleks mul viimane päev. Geenius kuubis ikka. Jube vastik tunne on ikka öelda ka: "Tsau! Kuule, vaata mäletad, et ma panin graafikusse, et ma töötan kuni 20. augustini. Nüüd on nii, et ma ikkagi ei saa nii kaua olla, sest ma lendan 21.augusti öösel minema.." ERITI, kui sa said ise täpselt need päevad valida, millal sa tööl oled. Oh, kuidas mulle ei meeldi "alt ära hüpata," mis sest, et antud juhul ei olenenud asi isegi minust.

Esimese augusti seisuga. Mul ei ole veel peret ja mul pole õrna aumugi kuhu Prantsusmaa otsa ma elama satun. Lause, mida öeldes ma ikka ja jälle armastan jälgida inimeste nägusid. Miskipärast on kõik teised sellest palju rohkem erutatud kui ma ise. Ausalt, mul tõesti pole ei miskit närvipinget sellele mõeldes, pigem on naljakas. Teadmatus on vahepeal tegelikult täitsa põnev, võib-olla on pool kuud enne vahetusaasta algust tõesti pisut kentsakas absoluutselt mitte muretseda, kuid muretsemine teebki vanemaks- seda ometi ju vaja pole. "Live, love, laugh. Lähen ostan hotdog'i ja loodan, et elu halastab!" nagu mulle ikka öelda meeldib.

Pere sain siiski teada, 11.augustil, tööajal, kui ärasõiduni oli jäänud veel vaid 10 päeva. Sellesmõttes, et eks ta veidi kurb oli, et mul nendega suhtlemiseks teab, mis palju aega ei jäänud, sest 10 päeva ei ole just liiga palju ja 8 päeva sellest olin ma hommikust õhtuni tööl ja katsu siis veel õhtul hakata host-vanematega suhtlema... kõigepealt mõtle välja, mis sa öelda tahad, siis pane see eesti või inglise keeles kirja, tõlgi prantsuse keelde, saada ära, oota vastust, kopeeri vastus ja tõlgi see jälle eesti või inglise keelde ning siis alusta seda sama protsessi uuesti, olles samal ajal ikkagi tööst võrdlemisi väsinud. Igatahes veedan oma aastat Pariisist umbes 130km lõuna pool Sens'i nimelises linnakeses. Lootsin küll saada ükskõi kuhu suunas mere äärde, kuid Pariisist 1h kaugusel elamise vastu ei saa mul ju ometi midagi olla.

Ostsin endale kohvri. Katsetasin kõik kaubamaja kohvrid läbi ja leidsin selle õige, ainult et.. Ainult et see maksis ja mitte vähe- 479.99€. Ilmselgelt seda mulle ei ostetud, sain mõnisada eurot odavama ja mitte päris sellise nagu ma tahtsin, aga tegelikult üpris kena, punaka kohvri. Ilmselt parim selles hinnaklassis, seega kui keegi juhuslikult otsib, siis võin soovitada, AGA MA EI VASTUTA KUI EI MEELDI, neid oli 3mes eri toonis ka muidu: https://www.kaubamaja.ee/et/travelite-kohver-skaii-4-rattaline-l-red-light-red-f0664316.. Mahutavuse ega muu kohta ei oska ma hetkel veel midagi kosta- mul on seal sees hetkel vaid pinal, kalkulaator, vihmajope ja kommid-šokolaadid.

Nüüd, 20. augustil, võin juba öelda, et päris hea kohver on. Või noh, palju ma neist kohvritest tegelikult ka tean..

Magusat käisime emaga ka kommipoes ostmas. Lõpuks läks ikka nii, et põhimõtteliset kõik, mida nägime, läks korvi ja välja tuligi 40eurone KOMMIPOE arve. Lõbus, he-hee..

Ja suveniiriputkas ka- saime pastakaid, rinnamärke, eesti lipuga hambatikke- või võileivalippe, mida iganes- siis veel mujalt eesti lippe, tädilt tematehtud küüslaugukimbu JA MIS KÕIGE OLULISEM- Prangli saare kirjaga magnet, puulusikas ja laevuke osteti mulle, või noh, ma pigem soovisin vahetusvanematele viia.

Lisaks viimasel kahel päeval suutsin ma miskipärast välja kaubelda ka Helly Hansen'i jope, uue seljakoti, veepudeli ning veel igasugu pudipadi nagu näiteks küünekäärid ja seebikarp. Ma olen ikka päris kallis laps...

Pakkimisest ärme hakkagi kohe rääkima. Jätan meeleldi selle teema vahele- lihtsalt sellepärast, et ma tõesti ei tea, millal ma selleks ka aega leian ja mis ma muretsemise kohta juba kord ütlesin. Seega- teema on ennast ammendanud, võtan kaasa kalkulaatori, mälupulga, villased sokid ja märkmiku- aitab kah!

Siiski lisan ka mõne vahva uudise viimastest päevadest. Esiteks otsisin ma pool viimasest päevast Eestis oma Euroopa ravikindlustuskaarti, sest see oli terve kevade ja pool suve ilusti mul laua peal, kuid täpselt siis, kui teda kõige rohkem vaja läheb, oli ta mul kadunud nagu vits vette. Aga üles leidsin, õnneks. Selle olin ma targalt koos kõige muu prahiga osanud panna karpi, kus mu kõik uued küünehooldustarvikus asetsevad.

Ja siis- nagu öeldakse- kus on, sinna tuleb juurde. Leidsin ühest sahtlist laupäeval mõnusalt rohkem raha, kui ma teadsin, et ma seal hoian, siis pühapäeval tegin lahti oma rahakoti, mida ma pole juba mitu aastat avanud ja leidsin ka sealt mitmeid 1he ja 2he euroseid. Sellesmõttes, et ma üldse ei kurda, mulle tõesti meeldib raha leida!

Jällelugemiseni

-Kathrine-