September.

Tsautsau!

Kujuta ette, et elad koos kellegagi, kellest sa kohe üldse aru ei saa, käid koolis, kus pea keegi sind ei sind ei moista ja ega sinagi midagi aru saa...

Alguses oli pea võimatu millestki aru saada ja kui, siis ega ma ju osanud midagi vastata peale "jah" ja "ei". Tahta rääkida oma perele, mis päeval juhtus voi kuidas sa midagi teha tahaks, aga sul lihtsalt puuduvad selleks vajalikud vahendid, on ikka paris kurb. Samas kui mõelda hilisemale ajale, mil ma juba hakkasin suutma ennast väljendada ja siis rääkida, mida ma alguses mõtlesin ja kuidas see võrreldes nüüdsega muutunud on, on ka päris lõbus.

Septembris sai justkui koik paika. Ega ma ma väga midagi muud peale kurtmise, et palav on, ei teinud, aga mulle nii täitsa sobib.

Õppisin tundma oma peret, linna ja Prantsusmaa kultuuri.

Ütlesin kogemata vahetusemale, et Eestis pole saunasid, sest ma ei saanud ta aktsendist aru.

Sain teada, et mulle täitsa meeldivad koerad, ERITI meie nunnu Pepper!!

Kehaliseopetaja lasi esimeses kehalisetunnis 2h järjest Gangamstyle ja Timber'it vaheldumisi.

SAIN TEADA, ET PRANTSUSMAA VANEMAD ABIELLUSID MINU SÜNNIPÄEVAL, AASTAARV OLI AINULT TEINE!

Küsimused: "Kas meil on sääsed Eestis?" "Kas meil on IKEA mööblit?" "Kas sinep eksisteerib Eestis?"

(viimase kohta voin öelda, et lasin endale oma vanaematehtud sinepit saata, sest siinne sinep on väga leebe, ja kui vanemad seda nuusutasid, jäi neil molemal korraks hing kinni ja nad hakkasid köhima, sest midagi nii kanget ei osanud nad oodata)

Ja viimaseks, voiks öelda, et see oli isegi septembrikuu koige eredam moment.....

PERE KASS SAADETI TEISE ILMA!

Mulle see viimane eriti sügavat haava hinge ei jätnud, sest mulle tehti juba alguses puust ja punasega selgeks, et ilmselt see kass varsti hinge heidab.

September- nii ta möödus, midagi liiga erilist ei juhtunud, kui siis ainult see, et kulisin üksi täiesti võõrasse kohta elama, kus ma mitte midagi ei tea või tunne.

Bises

-Kathrine-